Mõtisklusi tervisest…
Janar Rückenberg
Akadeemik professor, meditsiinidoktor, silmapaistev kirurg ja maailmakuulsa nimega teadlane Nikolai Amossov kirjutab oma
raamatus „Mõtisklusi tervisest“ järgmiselt: „Inimese nii-öelda bioloogiline tervis põhineb füüsilistel pingutustel,
vastupanuvõimel pakasele, palavusele, näljale ja mikroobidele. See tõsiasi ja need, tervist tagavad mehhanismid kujunesid
ammu enne kõrgema psüühilise talitluse tekkimist. Tsivilisatsiooni sotsiaalne ja tehniline keskkond häiris keha talitluse ja
looduse vastastikkust mõju. Tekkisid ühtede struktuuride ala- ja teiste ületreenituse tingimused.“
On tõsiasi, et inimene peab tervise tagamiseks oma bioloogilist status quo´d häirides ennast pidevalt ületama. Praktikas
tähendab see, et läbi liikumise (kehalise koormuse, füüsilise pingutamise) tuleb regulaarselt tõsta pulsisagedust kõrgemale
puhkeoleku südame löögisagedusest. Ja mitte ainult südame löögisageduses ei ole küsimus. Tervise tagamiseks tuleb kogu
keha ja organismi kui tervikut (väikestest süsteemidest koosnevat suurt süsteemi) oma funktsioonidega pidevalt
aktiivselt kasutada. Taotledes head tervist ja füüsilist jõudlust ei saa (ajalises perspektiivis) liikuda väga palju ette (teha
füüsilist pingutust varuga ära). Liikuda tuleb regulaarselt hetkeajas (täna, homme, ülehomme jne). See vajadus tuleneb
organismi kohanemisvõimest, mis ühest küljest teeb inimesest ellujääja, teisalt, tervise tagamisel töötab adaptatsioon meile
teatud mõttes ka vastu. Ühekordse füüsilise tegevuse tagajärjel organismis tekkivad tervise (ja hea jõudluse) aluseks olevad
muutused kestavad tegevuse lõppedes suhteliselt lühikest aega. Kui ma suusatan täna 10 km, siis selle tagajärjel põhjustatud
südame löögisageduse tõus ja teised organismis tekkinud tervistavad efektid ei püsi igavesti, vaid aktiivsusele järgneva
passiivse eluviisi korral taanduvad võrdlemisi kiiresti. Suusatamise käigus tekkinud töövõimet suurendavad (tervistavad)
efektid aga säilivad ja võimenduvad, kui ma jätkan regulaarset kehalist aktiivsust ka tulevikus. Näiteks teen juba homme või
ülehomme uue treeningu või hoopis kõva lumerookimise, tööpäeva metsas jne. Vanusega lisandub sellele olukorrale veel
tõsiasi, et hääbuma hakkab ka see füüsilise jõudluse kvaliteet, mida me noorena ja keskeas nii-öelda looduslikult omame.
Sellele saab vastu hakata jälle üksnes regulaarselt aktiivne olles ja korraldades oma toitumist tervislikult.
„Tsivilisatsiooni sotsiaalne ja tehniline keskkond häiris keha talitluse ja looduse vastastikkust mõju.“
Sellele ilmingule võib igapäevaelust leida palju kompleksseid näiteid, kuid fundamentaalsel tasandil väljendub
tasakaalu häirumine selles, et oleme arenedes õppinud ellu jääma palju väiksema vaevaga kui loodus seda „esialgu“
ette on näinud. See puudutab elu kõiki aspekte, eriti aga neid, mis seostuvad liikumise ja toitumisega. Ikka seesama
massiline istumine, vähene liikumine, toitude töötlemine, lihtne kättesaadavus jne. Ehk, mugavus (areng) toimib teatud piirist
alates „kahe teraga mõõgana“. Primaarselt seetõttu, et meie teadlikkus ja tahteomadused ei ole paljudel juhtudel tehnoloogia
arenguga korrelatsioonis. Kõik liikumisega seotud süsteemid on keskmisel heaoluühiskonna indiviidil alatalitluses ja
toitumisega seonduvad aspektid ületalitluses. Täna nähakse tehnoloogiliselt arenenud keskkonnas üksnes suurt hüve.
Arvatakse, et kui robotid teevad meie eest füüsilise töö ära, siis me ise ei peagi enam kehaliselt aktiivsed olema. See on
väärarusaam ja tegelikkuses on asjad hoopis vastupidi. Mida enam „keegi“ meie eest midagi füüsiliselt ära teeb, seda
enam peame ise, teadlikult, meelega ja sihipäraselt endale füüsilist tegevust leidma, ennast selleks kohustama. Vastasel
korral on tagajärjeks füüsiline mandumine, vähene jõudlus, ülekaal, rasked haigused, halb enesetunne, madal elukvaliteet jne.
Kui me sellest aru ei hakka saama, siis suures tehnoloogilise arengu illusioonis (justkui see lahendaks absoluutselt kõik
probleemid) saeme tegelikult oksa, millel ise istume. Tõsi, kui teadlikkus on paigas, niisamuti inimeste tahteomadused, siis
on tehnoloogia kasutegureid paljude valdkondade parendamisel võimatu eitada. Paraku, keskmise inimese teadmised ja
(eelkõige) tahteomadused ei ole korrelatsioonis tehnoloogilise progressiga, mis viib tervisenäitajad masendavalt alla.
Inimolend on loomult laisk ja tsivilisatsiooni areng on seda omadust omakorda soodustanud. Paradoksaalne, kuid just
arengud teatud valdkondades ongi häirinud keha talitluse ja looduse vastastikkust mõju, mille tagajärjeks on meile suurt
väljakutset pakkuvad terviseprobleemid (nii vaimsed kui füüsilised). Tehnoloogiline areng võib olla ükskõik kui kõrgel
tasemel, kuid tervist tagavaks keskkonnaks oli, on ja jääb eluviis, mis kätkeb regulaarset füüsilist aktiivsust ning
mugavustsoonist väljumist. Kui soovime olla terved, tervislikud, elurõõmsad, kaua kesta ja ennast hästi tunda, siis peame
tegema toitumises valikuid, loobumisi/piiranguid, oma füüsilised koormused regulaarselt ära kandma ja hingeldamised ära
hingeldama. Meeldib see meile või mitte, kuid need on ainsad vastumeetmed passiivse eluviisi tagajärjel tekkivatele
probleemidele!